Kommunistliku partei manifest
I ja II osa
Karl Marx ja Friedrich Engels
Ilmus esmakordselt 21. veebruaril 1848 Londonis saksa keeles.
Üks tont käib ringi mööda Euroopat — kommunismitont. Kõik vana Euroopa võimud on liitunud pühaks ajujahiks selle tondi vastu, nii paavst ja tsaar, nii Metternich ja Guizot kui ka prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud.
Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimulolevad vastased ei oleks kuulutanud kommunistlikuks, kus on see opositsioonipartei, kes ei oleks tagasi visanud seda nii edumeelsemaile opositsiooniinimestele kui ka nende reaktsioonilistele vastastele häbistavat etteheidet kommunismis?
Sellest tõsiasjast saab teha kaks järeldust. Kommunismi tunnustavad juba kõik Euroopa võimud kui jõudu. On ülim aeg, et kommunistid esitaksid avalikult kogu maailmale oma vaateviisi, oma eesmärgid, oma tendentsid ning et nad seaksid kommunismitondi muinasjutule vastu partei enese manifesti.
Sel otstarbel on väga mitmesugustest rahvustest kommunistid kogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti, mis avaldatakse inglise, prantsuse, saksa, itaalia, flaami ja taani keeles.
I KODANLASED JA PROLETAARLASED
Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Vaba ja ori, patriits ja plebei, mõisnik ja pärisori, tsunftimeister ja sell, lühidalt, rõhuja ja rõhutav on olnud teineteisega alalises antagonismis, on pidanud lakkamatut, kord varjatud, kord avalikku võitlust, võitlust, mis iga kord on lõppenud kogu ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamisega või võitlevate klasside ühise hukkumisega.
Eelmistes ajaloojärkudes leiame peaaegu kõikjalt ühiskonna täielikku jagunemist eri seisustesse, ühiskondlike seisundite mitmesugust astmestust. Vanas Roomas on patriitsid, ratsanikud, plebeid, orjad; keskajal feodaalhärrad, vasallid, tsunftimeistrid, sellid, pärisorjad ja lisaks peaaegu igaühes neist klassidest veel eri astmeid.
Hukkunud feodaalsest ühiskonnast väljakasvanud tänapäeva kodanlik ühiskond ei ole kaotanud klassivastuolusid. Ta on asetanud ainult vanade asemele uued klassid, uued rõhumistingimused, uued võitlusvormid.
Meie ajastut, kodanluse ajastut, iseloomustab siiski see, et ta on klassivastuolusid lihtsustanud. Kogu ühiskond lõheneb üha rohkem kaheks suureks vaenuliseks leeriks, kaheks suureks teineteise vastu seisvaks klassiks: kodanluseks ja proletariaadiks.
Keskaja pärisorjadest põlvnesid esimeste linnade kodanikud; sellest linnakodanike seisusest arenesid kodanluse esimesed elemendid.
Ameerika avastamine ja ümber Aafrika viiva meretee leidmine lõid tõusvale kodanlusele uue tegevusvälja. Ida-lndia ja Hiina turg, Ameerika koloniseerimine, kaubavahetus asumaadega, vahetusvahendite ja üldse kaupade hulga suurenemine kutsusid esile kaubanduse, laevanduse ja tööstuse ennenägematu õitsengu ning kiirendasid seega revolutsioonilise elemendi arenemist lagunevas feodaalses ühiskonnas.
Tööstuse senine feodaalne või tsunftipärane tootmisviis ei suutnud enam rahuldada uute turgude tõttu kasvavat tarvidust. Selle asemele astus manufaktuur. Tsunftimeistrid suruti kõrvale tööstusliku keskseisuse poolt; kadus tööjaotus eri korporatsioonide vahel, asendudes tööjaotusega üksikus töökojas eneses.
Kuid turud üha kasvasid, nõudmine tõusis järjest. Ka manufaktuur ei suutnud seda enam rahuldada. Siis tekitasid aur ja masinad revolutsiooni tööstuslikus tootmises. Manufaktuuri asemele astus kaasaegne suurtööstus, tööstusliku keskseisuse asemele astusid tööstusmiljonärid, tervele tööstuslike armeede ülemad, kaasaegsed kodanlased.
Suurtööstus lõi maailmaturu, mida Ameerika avastamine oli ette valmistanud. Maailmaturg kutsus esile kaubanduse, laevanduse ja maismaaliiklemise määratu suure arenemise. See arenemine omakorda mõjutas tööstuse laienemist, ja sedamööda, kuidas kasvasid tööstus, kaubandus, laevandus ja raudteed, sedamööda arenes kodanlus, suurendas oma kapitale ja tõrjus tagaplaanile kõik keskajast pärinevad klassid.
Niisiis näeme, et kaasaegne kodanlus ise on pika arenemisprotsessi, paljude tootmis- ja vahetusviisides toimunud pöörete saadus. Igaühega neist kodanluse arenemise astmeist käis kaasas vastav poliitiline edu. Feodaalisandate võimu all rõhutud seisus, kommuunis4 relvastatud ja ennast ise valitsev assotsiatsioon, siin sõltumatu linnvabariik, teisal monarhia kolmas maksukohuslik seisus siis manufaktuuri ajal vastukaal aadlile seisuslikus või absoluutses monarhias ja suurte monarhiate peamine alus üldse, võitis kodanlus suurtööstuse ja maailmaturu tekkimisest alates enesele lõppeks poliitilise ainuvõimu tänapäeva esindusriigis. Tänapäeva riigivõim on ainult komitee, mis ajab kogu kodanlaste klassi ühiseid äriasju. Kodanlus on etendanud ajaloos äärmiselt revolutsioonilist osa.
Kus kodanlus on võimule pääsenud, seal on ta purustanud kõik feodaalsed, patriarhaalsed, idüllilised vahekorrad. Ta on halastamatult puruks kiskunud kirevad feodaalsidemed, mis köitsid inimest ta «loomulike ülematega», ega jätnud muud sidet inimese ja inimese vahele kui alasti kasuhuvi, tundetu «maksmise sularahas». Ta on uputanud egoistliku arvestamise jääkülma vette usulise ekstaasi, rüütelliku vaimustuse ja väikekodanliku sentimentaalsuse püha värina. Ta on muutnud isikliku väärikuse vahetusväärtuseks ja asetanud paljude kirjalikult kinnitatud ja ausalt saadud vabaduste asemele üheainsa vabaduse — südametu kauplemisvabaduse. Lühidalt, ta on asendanud usuliste ja poliitiliste illusioonidega varjatud ekspluateerimise avaliku, häbitu, otsese, kalgi ekspluateerimisega.
Kodanlus on kiskunud pühadusesära kõigilt tegevusaladelt, mida seni peeti auväärseiks ja milledele vaadati vaga värinaga. Arsti, juristi, papi, luuletaja, teadusmehe on ta muutnud oma maksetavaiks palgatöölisteks.
Kodanlus on kiskunud perekonnasuhetelt nende liigutav-sentimentaalse loori ja taandanud need puhtale rahasuhtele.
Kodanlus on paljastanud, kuidas keskaja toores jõuväljendus, mida reaktsioon nii väga imetleb, leidis oma loomuliku täienduse kõige hooletumas laiskuses. Alles kodanlus on näidanud, mida võib korda saata inimese tegevus. Ta on teinud hoopis teistsuguseid imeasju kui Egiptuse püramiidid, Rooma veevärgid ja gooti katedraalid, ta on teostanud hoopis teistsuguseid liikumisi kui rahvasterändamised ja ristisõjad.
Kodanlus ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsioneeri tootmisriistu, järelikult tootmissuhteid, järelikult üldse kõiki ühiskondlikke suhteid. Kõigi eelmiste tööstuslike klasside esimeseks olemasolutingimuseks seevastu oli vana tootmisviisi muutumatu säilitamine. Lakkamatud pöörded tootmises, kõigi ühiskondlike olukordade alaline vapustamine, igavene ebakindlus ja liikumine iseloomustavad kodanlikku ajajärku kõigi varasemate ajajärkudega võrreldes. Kõik kindlakskujunenud, roostetanud vahekorrad kogu oma vanade auväärsete kujutluste ja vaadete kaaskonnaga hävinevad, kõik uuesti kujunevad vananevad, enne kui nad jõuavad luustuda. Kõik seisuslik ja seisev haihtub, kõik püha kaotab pühaduse, ja inimesed on lõppeks sunnitud nägema oma elujärge ja oma vastastikuseid vahekordi kaine pilguga.
Vajadus alatasa laiendada oma saaduste turustamist kihutab kodanlust üle kogu maakera. Igale poole peab ta sisse tungima, igal pool peab ta ennast sisse seadma, igal pool sidemeid looma.
Maailmaturu ekspluateerimisega kodanlus on muutnud kõigi maade tootmise ja tarbimise kosmopoliitiliseks. Reaktsionääride suureks meelehärmiks on ta kiskunud tööstuse jalge alt rahvusliku pinna. Ürgvanu rahvuslikke tööstusi on hävitatud ja neid hävitatakse iga päev. Neid suruvad kõrvale uued tööstused, mille asutamine saab kõigi tsiviliseeritud rahvaste eluküsimuseks, tööstused, mis ei töötle enam oma maa tooraineid, vaid kõige kaugemaist maadest toodavaid tooraineid, ja mille toodete tarvitamine ei piirdu oma maaga, vaid neid tarvitatakse ühtaegu kõigis maailmajagudes. Vanade, oma maa saadustega rahulduvate vajaduste asemele tekib uusi, mis nõuavad oma rahuldamiseks kõige kaugemate maade ja kliimade saadusi. Vana kohaliku ja rahvusliku eraldatuse ja oma toodetega rahuldumise asemele astub igakülgne läbikäimine, rahvaste igakülgne vastastikune sõltuvus. Ja seda niihästi ainelise kui ka vaimse toodangu alal. Üksikute rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus saab üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus.
Kõigi tootmisriistade kiire täiendamise ja lõpmatult hõlbustatud liiklemise kaudu tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringi kõik rahvad, kõige barbaarsemadki. Tema kaupade odavad hinnad on raske suurtükivägi, millega ta purustab kõik hiina müürid ja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visama võõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatud tsivilisatsiooni, s. o. saama kodanlasteks. Lühidalt, ta loob endale maailma oma näo järgi.
Kodanlus on alistanud maa linna ülevõimule. Ta on loonud päratu suuri linnu, ta on tohutul määral suurendanud linnaelanike arvu maaelanikega võrreldes ja on seega tunduva osa rahvastikku välja kiskunud maaelu idiotismist. Nii nagu ta on teinud maa sõltuvaks linnast, nii on ta teinud barbaarsed ja poolbarbaarsed maad sõltuvaks tsiviliseerituist, talupojarahvad kodanluserahvaist, Idamaad Läänemaadest.
Kodanlus kaotab üha rohkem tootmisvahendite, omandi ja rahvastiku killustatuse. Ta on rahvastikku tihendanud, tootmisvahendid tsentraliseerinud ja omandi vähestesse kätesse koondanud. Selle paratamatuks tulemuseks oli poliitiline tsentralisatsioon. Sõltumatud. peaaegu ainult liidusuhetega ühendatud provintsid mitmesuguste huvide, seaduste, valitsuste ja tollidega suruti kokku üheks rahvuseks, ühe valitsusega, ühe seadusandlusega, ühe rahvusliku klassihuviga, ühe tollipiiriga.
Kodanlus oma vaevalt saja-aastase klassivalitsusega on loonud massilisemad ja kolossaalsemad tootlikud jõud kui kõik möödunud põlved kokku. Loodusjõudude alistamine, masinatega tootmine, keemia kasutamine tööstuses ja põllunduses, aurulaevandus, raudteed, elektritelegraafid, tervete maailmajagude ülesharimine, jõgede laevatavaiks muutmine, terved rahvastikud, kes on nagu maa seest esile manatud — missugune varasem sajand on aimanud, et niisugused tootlikud jõud uinusid ühiskondliku töö rüpes.
Nägime niisiis: tootmis- ja vahetusvahendid, mille alusel kodanlus kujunes, on loodud feodaalses ühiskonnas. Nende tootmis- ja vahetusvahendite teataval arenemisastmel ei vastanud suhted, milles feodaalne ühiskond tootis ja vahetas, põllupidamise ja tööstuse feodaalne organisatsioon, ühe sõnaga, feodaalsed omandussuhted ei vastanud enam arenenud tootlikele jõududele. Nad takistasid tootmist, selle asemel et seda edendada. Nad muutusid tootmisele kammitsaiks. Need tuli purustada ja nad purustati.
Nende asemele astus vaba konkurents sellele vastava ühiskondliku ja poliitilise korraga, kodanlaste klassi majandusliku ja poliitilise võimuga.
Meie silmade ees toimub samasugune liikumine. Kodanlikud tootmis- ja vahetussuhted, kodanlikud omandussuhted, kaasaegne kodanlik ühiskond, kes on esile nõidunud nii võimsad tootmis- ja vahetusvahendid, on nagu nõid, kes ei suuda enam valitseda tema poolt esilemanatud maa-aluseid jõude. Juba aastakümneid on tööstuse ja kaubanduse ajalugu ainult kaasaegsete tootlike jõudude mässude ajalugu kaasaegsete tootmissuhete vastu, omandussuhete vastu, mis on kodanluse ja ta võimu elutingimusteks. Tarvitseb ainult mainida kaubanduskriise, mis oma perioodilise kordumisega teevad ikka ähvardavamalt küsitavaks kogu kodanliku ühiskonna olemasolu. Kaubanduskriiside ajal hävitatakse regulaarselt mitte ainult suur osa toodetud saadusi, vaid isegi suur osa juba loodud tootlikke jõude. Kriiside ajal puhkeb ühiskondlik taud, mis kõigile varasemaile ajajärkudele oleks paistnud mõttetusena, — ületootmise taud. Ühiskond leiab äkki, et ta on tagasi paisatud ootamatult saabunud barbaarsuse olukorda: näib, nagu oleks näljahäda ja üldine hävitussõda võtnud temalt kõik elatusvahendid; näib, et tööstus ja kaubandus on hävitatud, ja mispärast?
Sellepärast, et ühiskonnal on liiga palju tsivilisatsiooni, liiga palju elatusvahendeid, liiga palju tööstust, liiga palju kaubandust. Tootlikud jõud, mis seisavad ühiskonna käsutuses, ei ole enam kodanliku tsivilisatsiooni ja kodanlike omandussuhete arendamise teenistuses; vastuoksa, nad on saanud liiga võimsaiks neile suhetele, kodanlikud suhted on neile takistuseks; ja kui tootlikud jõud võidavad selle takistuse, siis desorganiseerivad nad kogu kodanliku ühiskonna, ohustavad kodanliku omandi olemasolu. Kodanlikud suhted on jäänud liiga kitsaks oma toodetud rikkuse mahutamiseks. Millega kodanlus võidab kriisid? Ühelt poolt suure hulga tootlike jõudude sunnitud hävitamisega; teiselt poolt uute turgude vallutamise ja vanade turgude põhjalikuma ekspluateerimisega. Millega siis õieti? Sellega, et ta valmistab ette mitmekülgsemaid ja hävitavamaid kriise ning vähendab kriiside vältimise vahendeid.
Relvad, millega kodanlus kukutas feodalismi, pöörduvad nüüd kodanluse enese vastu.
Aga kodanlus ei ole piirdunud ainult relvade valmistamisega, mis toovad talle surma; ta on sünnitanud ka inimesed, kes suunavad need relvad tema vastu, — tänapäeva töölised, proletaarlased.
Samal määral, kui kodanlus, s. o. kapital, areneb, samal määral areneb proletariaat, tänapäeva tööliste klass, kes elavad ainult niikaua, kui nad leiavad tööd, ja kes leiavad tööd ainult niikaua, kui nende töö suurendab kapitali. Need töölised, kes peavad ennast müüma tükikaupa, on kaup nagu iga teinegi kaubaartikkel ja seega samal määral alistatud kõigile konkurentsivõitluse juhustele, kõigile turu kõikumistele.
Laialdasema masinate rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise jaoks. Ta muutub lihtsalt masina lisandiks, kellelt nõutakse ainult kõige lihtsamat, ühetoonilisemat, kõige kergemini õpitavat käeliigutust. Kulud, mida tööline põhjustab, piirduvad seepärast peaaegu ainult elatusvahenditega, mida ta vajab enese ülalpidamiseks ja oma soo jätkamiseks. Iga kauba hind, niisiis ka töö hind1 võrdub aga tema tootmiskuludega. Sellepärast samal määral, kuidas kasvab vastumeelsus töö vastu, väheneb palk. Veel rohkem, samal määral, kuidas suureneb masinate rakendamine ja tööjaotus, samal maaral suureneb ka töö hulk, kas töötundide arvu suurendamise, antud aja jooksul nõutava töö hulga suurendamise, või masinate käigu kiirendamise jne arvel.
Kaasaegne tööstus on muutnud patriarhaalse meistri väikese töötoa tööstuskapitalisti suureks vabrikuks. Vabrikusse kokkusurutud töölishulgad organiseeritakse nagu sõdurid. Nad asetatakse tööstuse reameestena allohvitseride ja ohvitseride täieliku hierarhia järelevalve alla. Nad ei ole ainult kodanlaste klassi orjad, kodanliku riigi orjad, neid orjastab iga päev ja iga tund masin, ülevaataja, ja kõigepealt üksik vabrikandist kodanlane ise. See despootia on seda väiklasem, vihatum ja kibedam, mida avalikumalt ta kuulutab kasusaamise oma eesmärgiks.
Mida vähem käsitsi töö vajab osavust ja jõudu, so mida rohkem areneb kaasaegne tööstus, seda enam tõrjub meeste tööd kõrvale naiste ja laste töö. Töölisklassi suhtes kaotab soo ja vanuse erinevus igasuguse ühiskondliku tähtsuse. On veel ainult tööriistad, mis vanuse ja soo järgi nõuavad erinevaid kulusid.
Kui töölise ekspluateerimine vabrikandi poolt lõpeb ja tööline saab lõpuks sularahas kätte oma palga, siis tormavad ta kallale kodanluse teised osad, majaomanik, kaupmees, liigkasuvõtja jne.
Senised keskseisuse madalamad kihid: väiketöösturid, väikekaupmehed ja rantjeed, käsitöölised ja talupojad, kõik need klassid langevad proletariaadi ridadesse, osalt sellepärast, et nende väikesest kapitalist ei jätku suurte tööstusettevõtete pidamiseks ja et nad jäävad alla konkurentsis suuremate kapitalistidega, osalt sellepärast, et nende tööoskus kaotab väärtuse uute tootmisviiside tõttu. Nõnda rekruteerub proletariaat rahvastiku kõigist klassidest.
Proletariaat teeb läbi mitmesugused arenemisastmed. Tema võitlus kodanluse vastu algab tema olemasoluga.
Alguses võitlevad üksikud töölised, siis ühe vabriku töölised, siis ühe tööharu töölised ühes kohas üksiku kodanlase vastu, kes ekspluateerib neid otseselt. Nad suunavad oma rünnakud mitte ainult kodanlike tootmissuhete vastu, nad suunavad need ka tootmisriistade eneste vastu; nad hävitavad välismaisi konkureerivaid kaupu, nad purustavad masinaid, nad põletavad vabrikuid, nad püüavad tagasi saada keskaegse töölise kaotatud olukorda.
Sel astmel moodustavad töölised üle kogu maa laialipillatud ja konkurentsi tõttu killustatud massi. Tööliste massiline liitumine ei ole siis veel nende eneste ühinemise, vaid kodanluse ühinemise tulemus, kes oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks on sunnitud liikvele panema kogu proletariaadi ja kes seda esialgu veel suudab teha. Sel astmel ei võitle proletaarlased seega oma vaenlaste, vaid oma vaenlase vaenlaste vastu- absoluutse monarhia jäänuste, maaomanike, mittetööstusliku kodanluse, väikekodanlaste vastu. Kogu ajalooline liikumine on koondatud niiviisi kodanluse kätte; iga niiviisi saavutatud võit on kodanluse võit.
Kuid tööstuse arenemisega ei kasva mitte ainult proletariaadi hulk; ta surutakse suuremate massidena kokku, ta jõud kasvab ja ta tunneb seda rohkem. Proletariaadi huvid ja elutingimused ühtlustuvad üha rohkem, sest masinad kaotavad ikka enam töö erinevusi ja suruvad palga peaaegu igal pool ühtlaselt madalale tasemele. Kodanlaste kasvav omavaheline konkurents ja sellest tekkivad kaubanduskriisid teevad tööliste palga aina kõikuvamaks; järjest kiiremini arenev lakkamatu masinate täiustamine muudab kogu nende elujärje aina ebakindlamaks; kokkupõrked üksiku töölise ja üksiku kodanlase vahel omandavad üha rohkem kahe klassi kokkupõrgete iseloomu. Töölised alustavad sellest, et nad moodustavad koalitsiooni1 kodanlaste vastu; nad ühinevad oma palga säilitamiseks. Nad asutavad isegi püsivaid ühinguid, et varustada end võimalike kokkupõrgete korraks. Kohati muutub võitlus ülestõusudeks.
Aeg-ajalt võidavad töölised, kuid ainult ajutiselt. Nende võitluste tõeline tulemus ei ole otsene edu, vaid ikka kaugemale ulatuv tööliste ühinemine. Seda soodustavad kasvavad liiklemisvahendid, mis on suurtööstuse loodud ja mis ühendavad omavahel eri kohtade töölisi. Ainult seda ühendust ongi tarvis, et tsentraliseerida paljud igal pool sama iseloomuga kohalikud võitlused ühiseks rahvuslikuks võitluseks, klassivõitluseks. Iga klassivõitlus on aga poliitiline võitlus. Ja selle ühinemise, mille loomiseks keskaja linnakodanikud oma külavaheteedega vajasid sajandeid, teostavad tänapäeva proletaarlased raudteede tõttu mõne aastaga.
Seda proletaarlaste organiseerumist klassiks ja seega poliitiliseks parteiks lõhub igal hetkel uuesti konkurents tööliste eneste vahel. Kuid see tekib üha uuesti, tugevamana, kindlamana, võimsamana. Kodanluse omavahelisi lõhenemisi kasutades sunnib ta seaduse vormis tunnustama üksikuid tööliste huvisid. Näiteks kümnetunnilise tööpäeva seadus Inglismaal.
Kokkupõrked vanas ühiskonnas üldse soodustavad mitmeti proletariaadi arenemise protsessi. Kodanlus on alalises võitluses – algul aristokraatia vastu; hiljem kodanluse enese nende osade vastu, kelle huvid on sattunud vastuollu tööstuse arenemisega; alati kõigi välismaade kodanluse vastu. Kõigis neis võitlustes on ta sunnitud pöörduma proletariaadi poole, teda appi kutsuma ja teda seega poliitilisse liikumisse tõmbama. Järelikult annab kodanlus ise proletariaadile oma hariduse elemente, s. t. relvi omaenese vastu.
Pealegi, nagu nägime, paiskab tööstuse arenemine proletariaadi ridadesse alla terveid valitseva klassi osi, või vähemasti ohustab nende elutingimusi. Ka need toovad proletariaadile hulga hariduse elemente.
Lõpuks aegadel, kus klassivõitlus läheneb otsustavale hetkele, omandab lagunemisprotsess valitsevas klassis, kogu vanas ühiskonnas nii ägeda, nii terava iseloomu, et väike osa valitsevast klassist ütleb ennast sellest lahti ja liitub revolutsioonilise klassiga, klassiga, kellele kuulub tulevik. Sellepärast, nagu varem osa aadlit, kodanluse poole üle läks, nii siirdub nüüd osa kodanlust proletariaadi poole, ja nimelt osa kodanlasi-ideolooge, kes on jõudnud kogu ajaloolise liikumise teoreetilise mõistmiseni.
Kõigist klassidest, kes praegu on kodanluse vastu, on ainult proletariaat tõeliselt revolutsiooniline klass. Teised klassid käivad alla ja hukkuvad ühes suurtööstuse arenemisega, proletariaat on aga suurtööstuse enese saadus.
Keskseisused: väiketööstur, väikekaupmees, käsitööline ja talupoeg, need kõik võitlevad kodanluse vastu, et kaitsta enese kui kesk-seisuste olemasolu hukkumise vastu. Nad ei ole seega revolutsioonilised, vaid konservatiivsed. Veel rohkem, nad on reaktsioonilised, sest nad püüavad ajalooratast tagasi pöörata. Kui nad on revolutsioonilised, siis seevõrd, kuivõrd nad on siirdumas proletariaadi ridadesse, kuivõrd nad kaitsevad mitte enam oma oleviku, vaid oma tuleviku huvisid, kuivõrd nad lahkuvad oma seisukohalt, et asuda proletariaadi seisukohale.
Lumpenproletariaat, see vana ühiskonna madalaimate kihtide mädanemise passiivne produkt, kistakse proletaarse revolutsiooni poolt kohati liikumisse, kuid ta on kogu oma seisundi tõttu hoopis rohkem valmis end müüma reaktsioonilisteks mahhinatsioonideks.
Proletariaadi elutingimustes on juba hävitatud vana ühiskonna elutingimused. Proletaarlasel pole omandit; tema vahekorral naise ja lastega ei ole enam midagi ühist kodanlike perekonnasuhetega; kaasaegne tööstuslik töö, kaasaegne kapitali ike, ühesugune nii Inglismaal ja Prantsusmaal kui ka Ameerikas ja Saksamaal, on riisunud temalt igasuguse rahvusliku iseloomu. Seadused, moraal, usk on talle ainult kodanlikud eelarvamused, mille taga peituvad kodanlikud huvid.
Kõik endised klassid, kes vallutasid võimu, katsusid kindlustada oma juba varem saavutatud seisundit elus, alistades kogu ühiskonna oma omastamisviisi tingimustele. Proletaarlased aga võivad vallutada ühiskondlikud tootlikud jõud ainult oma senise omastamisviisi ja sellega kogu senise omastamisviisi hävitamisega. Proletaarlastel ei ole midagi oma, mida nad peaksid kindlustama, neil tuleb purustada kõik, mis kaitses ja kindlustas seni eraomandit.
Kõik senised liikumised on olnud vähemuse liikumised või on toimunud vähemuse huvides. Proletaarne liikumine on määratu suure enamuse iseseisev liikumine määratu suure enamuse huvides. Proletariaat, praeguse ühiskonna kõige madalam kiht, ei või tõusta ega ennast sirgu ajada, ilma et kogu ametlikku ühiskonda moodustavate kihtide pealisehitus seejuures õhku ei lendaks.
Proletariaadi võitlus kodanluse vastu on esialgu rahvuslik, kui mitte sisult, siis vormilt. Iga maa proletariaat peab loomulikult kõigepealt toime tulema oma kodanlusega.
Proletariaadi arenemise kõige üldisemaid faase kirjeldades jälgisime enam või vähem peidetud kodusõda olemasolevas ühiskonnas selle punktini, kus see puhkeb avalikuks revolutsiooniks ja proletariaat rajab kodanluse vägivaldse kukutamisega oma võimu.
Kõik senised ühiskonnad rajanesid, nagu nägime, rõhuvate ja rõhutavate klasside antagonismil. Selleks aga, et oleks võimalik mingit klassi rõhuda, peavad olema kindlustatud tingimused, milles see klass võib jätkata vähemasti oma orjalikkugi olemasolu. Pärisori tõusis kommuuni liikmeks pärisorjuse olukorras samuti, nagu väikekodanlane tõusis kodanlaseks feodalistliku absolutismi ikke all. Tänapäeva tööline seevastu ei tõuse koos tööstuse arenemisega, vaid ta langeb järjest sügavamale allapoole oma klassi elutingimusi. Tööline muutub pauperiks, pauperism aga kasvab veel kiiremini kui rahvastik ja rikkus. See näitab selgesti, et kodanlus ei suuda kauemaks ühiskonna valitsevaks klassiks jääda ega oma klassi elutingimusi ühiskonnale reguleeriva seadusena peale sundida. Ta on võimetu valitsema, sest ta ei suuda kindlustada oma orjade olemasolu isegi selle orjuse piirides, sest ta on sunnitud laskma langeda oma orja olukorda, kus ta peab teda toitma, selle asemel et olla ise orja poolt toidetud. Ühiskond ei või enam elada kodanluse võimu all, s. o. kodanluse elu ei ole enam kooskõlas ühiskonnaga.
Kodanlaste klassi olemasolu ja võimu peamiseks tingimuseks on rikkuse kuhjumine eraisikute kätte, kapitali kujunemine ja suurenemine, kapitali olemasolu tingimuseks on palgatöö. Palgatöö püsib ainult tööliste omavahelise konkurentsi najal. Tööstuse arenemine, mille tahtetuks kandjaks on kodanlus, kes ei suuda sellele vastu panna, asendab tööliste konkurentsist tingitud isoleerumise nende revolutsioonilise ühinemisega assotsiatsiooni. Suurtööstuse arenemisega tõmmatakse seega kodanluse jalgade alt alus, millel ta toodab ja omastab saadusi. Ta toodab kõigepealt oma hauakaevajaid. Tema hukkumine ja proletariaadi võit on ühtviisi paratamatud.
II PROLETAARLASED JA KOMMUNISTID
Missugune vahekord on üldse kommunistidel proletaarlastega? Kommunistid ei ole mingi eriline partei, mis seisaks vastamisi teiste töölisparteidega.
Neil ei ole mingisuguseid kogu proletariaadi huvidest erinevaid huvisid.
Nad ei püstita mingeid erilisi printsiipe, mille järgi nad tahaksid vormida proletaarset liikumist.
Kommunistid erinevad teistest proletaarseist parteidest ainult selles, et nad ühelt poolt eri rahvuste proletaarlaste võitluses esile tõstavad ja kaitsevad lõpuni kogu proletariaadi üldisi, rahvusest sõltumatuid huvisid, teiselt poolt selles, et nad eri arenemisastmeil, mis proletariaadi ja kodanluse vaheline võitlus läbi teeb, esindavad alati liikumise kui terviku huvisid.
Kommunistid on seega tegelikult kõigi maade töölisparteide kõige otsustavam, alati edasi minema õhutav osa; teoreetiliselt seisukohalt on neil proletariaadi muu massiga võrreldes see eelis, et nad saavad aru proletaarse liikumise tingimustest, käigust ja üldistest tulemustest.
Kommunistide lähem eesmärk on sama, mis kõigil teistelgi proletaarsetel parteidel: proletariaadi kujundamine klassiks, kodanluse võimu kukutamine, poliitilise võimu vallutamine proletariaadi poolt.
Kommunistide teoreetiliste väidete aluseks ei ole sugugi ühe või teise maailmaparandaja leiutatud või avastatud ideed ega põhimõtted.
Need on ainult olemasoleva klassivõitluse tegelike vahekordade, meie silme ees toimuva ajaloolise liikumise üldine väljendus. Seniste omandussuhete hävitamine ei ole mingi ainult kommunismile eriomane joon.
Kõik omandussuhted on olnud allutatud pidevale ajaloolisele vahetusele, pidevatele ajaloolistele muutustele.
Prantsuse revolutsioon näiteks kaotas feodaalse omanduse kodanliku omanduse kasuks.
Kommunismile ei ole iseloomustav omanduse kaotamine üldse, vaid kodanliku omanduse kaotamine.
Kuid kaasaegne kodanlik eraomandus on selle saaduste tootmise ja omastamise viimne ja täiuslikem väljendus, mis põhjeneb klassi-antagonismidel, ühtede ekspluateerimisel teiste poolt.
Selles mõttes võivad kommunistid oma teooria kokku võtta ühte väljendusse: eraomanduse kaotamine.
Meile, kommunistidele, on ette heidetud, et meie tahame kaotada isiklikult teenitud, oma tööga soetatud omandit; omandit, mis moodustavat igasuguse isikliku vabaduse, tegevuse ja iseseisvuse aluse.
Tööga soetatud, ausalt saadud, oma tööga teenitud omand! Kas te räägite väikekodanlikust, väiketalupoeglikust omandist, mis eelnes kodanlikule omandile? Meil ei tarvitse seda kaotada, tööstuse arenemine on selle kaotanud ja kaotab seda iga päev.
Või kõnelete tänapäeva kodanlikust eraomandusest?
Kas aga palgatöö, proletaarlase töö, loob talle omandit? Mitte sugugi? See loob kapitali, s. o. omandit, mis ekspluateerib palgatööd, omandit, mis võib suureneda ainult sel tingimusel, et ta sünnitab uut palgatööd, et seda jällegi ekspluateerida. Omand oma tänapäeva kujul liigub kapitali ja palgatöö vastandlikkuse ringis.
Vaadelgem selle vastandlikkuse mõlemaid külgi.
Kapitalist olla tähendab asuda tootmises mitte ainult puhtisiklikus, vaid ka ühiskondlikus seisundis. Kapital on kollektiivne produkt ja seda võib liikuma panna ainult paljude ühiskonnaliikmete ühise tegevusega, viimses instantsis aga ainult kõigi ühiskonnaliikmete ühise tegevusega.
Kapital ei ole niisiis isiklik, vaid ühiskondlik jõud.
Järelikult, kui kapital muudetakse ühiseks, kõigile ühiskonnaliikmetele kuuluvaks omandiks, siis ei muutu isiklik omand ühiskondlikuks. Muutub ainult omandi ühiskondlik iseloom. Ta kaotab oma klassiiseloomu.
Tulgem palgatöö juurde.
Palgatöö keskmine hind on palga miinimum, s. o. elatusvahendite summa, mis on vajalik töölise kui töölise elushoidmiseks. Niisiis sellest, mida palgatööline omastab oma tegevusega, jätkub ainult palja elu seeshoidmiseks ja soo jätkamiseks. Meie ei taha sugugi kaotada seda tööproduktide isiklikku omastamist, mis on vajalik elu otseseks ülalpidamiseks ja soo jätkamiseks, omastamist, mis ei jäta mingisugust puhastulu, mis võiks anda võimu võõra töö üle. Tahame ainult lõpetada selle omastamise näruse iseloomu, milles tööline elab ainult selleks, et suurendada kapitali, ja elab ainult niivõrd, kuivõrd seda nõuavad valitseva klassi huvid.
Kodanlikus ühiskonnas on elav töö ainult abinõu akumuleerunud töö suurendamiseks. Kommunistlikus ühiskonnas on akumuleerunud töö ainult tööliste eluprotsessi avardamise, rikastamise ja kergendamise vahendiks.
Kodanlikus ühiskonnas valitseb niisiis minevik oleviku üle, kommunistlikus olevik mineviku üle. Kodanlikus ühiskonnas on kapital iseseisev ja personaalne, kuna töötaval indiviidil puudub iseseisvus ja isiksus.
Ja selle vahekorra kaotamist nimetab kodanlus isiksuse ja vabaduse kaotamiseks! Ja õigusega. Tõepoolest, jutt on kodanliku isiksuse, kodanliku iseseisvuse ja kodanliku vabaduse kaotamisest.
Vabadusena mõistetakse praeguste kodanlike tootmissuhete piirides vaba kaubandust, vaba ostu ja müüki.
Kui kaob aga sahkerdus, siis kaob ka vaba sahkerdus. Sõnakõlksudel vabast sahkerdusest nagu meie kodanlaste kõigil muudelgi ülespuhutud juttudel vabadusest on mõtet üldse ainult keskaja sõltuva sahkerdamise ja orjastatud linnakodaniku suhtes, mitte aga sahkerdamise, kodanlike tootmissuhete ja kodanluse enese kommunistliku kaotamise suhtes.
Teie olete kohkunud sellest, et meie tahame kaotada eraomanduse. Aga teie praeguses ühiskonnas on eraomandus kaotatud üheksa kümnendiku selle ühiskonna liikmete jaoks; eraomandus on olemas just seepärast, et teda ei ole olemas üheksa kümnendiku jaoks. Te heidate meile niisiis ette, et me tahame kaotada omandi, mis eeldab paratamatu tingimusena omandi puudumist ühiskonna määratu suurel enamusel.
Ühe sõnaga, te heidate meile ette, et me tahame kaotada teie omandi. Jah, seda me tahame tõesti.
Alates hetkest, kus tööd ei ole enam võimalik muuta kapitaliks, rahaks, maarendiks, lühidalt: monopoliseeritavaks ühiskondlikuks jõuks, s. o. hetkest, kus isiklik omand ei saa enam muutuda kodanlikuks, sellest hetkest peale, ütlete teie, olevat isik kaotatud.
Te tunnustate niisiis, et te ei mõtle isiku all midagi muud kui kodanlast, kodanlikku omanikku. Niisugune isik tuleb igatahes kaotada.
Kommunism ei võta kelleltki võimalust omastada ühiskondlikke saadusi, ta võtab ainult ära võimaluse selle omastamise abil orjastada võõrast tööd.
On väidetud, et eraomanduse kaotamisega lõpeb igasugune tegevus ja hakkab valitsema üldine laiskus.
Siis peaks kodanlik ühiskond juba ammugi laiskusse hukkunud olema; sest kes selles ühiskonnas töötavad, need ei omanda midagi, ja kes selles omandavad, need ei tööta. Kogu see kartus muutub tautoloogiaks, et kui pole enam kapitali, siis pole enam palgatööd.
Kõiki etteheiteid, mis on suunatud materiaalsete saaduste kommunistliku omastamis- ja tootmisviisi vastu, on laiendatud ka vaimsete saaduste omastamisele ja tootmisele. Nagu klassiomandi kaotamine tähendab kodanlasele tootmise enese kaotamist, nii on talle ka klassihariduse kaotamine identne hariduse kaotamisega üldse.
Haridus, mille kadu ta kurdab, tähendab määratu suurele enamusele masina lisandiks muutumist.
Kuid ärge vaielge meiega, mõõtes kodanliku omandi kaotamist oma kodanlike kujutlustega vabadusest, haridusest, õigusest jne. Teie ideed ise on kodanlike tootmis- ja omandussuhete saadused, samuti nagu teie õiguski on ainult teie klassi tahe, mis on ülendanud seaduseks, tahe, mille sisu on määratud teie klassi materiaalsete elutingimustega.
Erapoolik kujutlus, mis sunnib teid muutma oma tootmis- ja omandussuhted ajaloolistest, tootmisprotsessi kestel muutuvaist suhetest igavesteks looduse- ja mõistuseseadusteks, see erapoolik kujutlus on teil ühine kõigi valitsenud ja hukkunud klassidega. Kui jutt on kodanlikust omandist, siis ei söanda te enam aru saada sellest, mis on teile arusaadav antiikse või feodaalse omandi suhtes.
Perekonna hävitamine! Isegi kõige radikaalsemad pahandavad selle kommunistide häbiväärt kavatsuse üle.
Millele on rajatud kaasaegne, kodanlik perekond. Kapitalile, erakasusaamisele. Täiesti väljaarenenud kujul on see olemas ainult kodanluse jaoks; aga selle täienduseks on proletaarlaste sunnitud perekonnatus ja avalik prostitutsioon.
Kodanlik perekond kaob muidugi selle oma täienduse kadumisega, ja mõlemad kaovad koos kapitali kadumisega.
Te heidate meile ette, et me tahame kaotada laste ekspluateerimise oma vanemate poolt? Tunnistame endid süüdi selles kuritöös.
Aga, ütlete teie, meie kaotame inimeste kõige õrnemad vahekorrad, asendades koduse kasvatuse ühiskondliku kasvatusega.
Kuid kas teiegi kasvatust ei määra ühiskond’ Kas seda ei määra ühiskondlikud vahekorrad, mille raamides te kasvatate, ühiskonna otsesem või kaudsem vahelesegamine kooli kaudu jne? Kommunistid ei leiuta ühiskonna mõju kasvatusele; nad muudavad ainult kasvatuse iseloomu, nad kisuvad kasvatuse valitseva klassi mõju alt välja.
Kodanlikud sõnakõlksud perekonnast ja kasvatusest, vanemate ja laste õrnadest vahekordadest muutuvad seda vastikumaks, mida rohkem suurtööstuse tõttu kõik proletaarlaste perekonnasidemed katki kistakse ja mida rohkem lapsed lihtsalt kaubaartikliks ja tööriistaks muudetakse.
Aga teie, kommunistid, tahate rajada ühisnaisepidamist, karjub kogu kodanlus meile kooris vastu.
Kodanlane näeb oma naises ainult tootmisriista. Ta kuuleb, et tootmisriistu tahetakse hakata kasutama ühiselt, ning mõtleb muidugi, et naisigi tabab sama saatus.
Ta ei aimagi, et jutt on just naiste kui tootmisriistade seisundi kaotamisest.
Muide, ei ole midagi naeruväärsemat kui meie kodanlaste ülimoraalne hirm kommunistide arvatava ametliku ühisnaisepidamise puhul. Kommunistidel ei tarvitse sisse seada ühisnaisepidamist, see on olnud peaaegu alati.
Meie kodanlased, rahuldumata sellega, et nende proletaarlaste naised ja tütred on nende käsutuses, kõnelemata ametlikust prostitutsioonist, leiavad erilist lõbu üksteise abikaasade vastastikusest võrgutamisest.
Kodanlik abielu on tegelikult ühisnaisepidamine. Kommunistidele võiks vahest ette heita ainult seda, et nad tahavad silmakirjalikult varjatud ühisnaisepidamise asemele seada ametlikku, avalikku. Kuid on endastmõistetav, et praeguste tootmissuhete kaotamisega kaob ka neist tulenev ühisnaisepidamine, s. o. ametlik ja mitteametlik prostitutsioon.
Kommunistidele heidetakse veel ette, et nad tahtvat kaotada isamaad, rahvust.
Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Kuna proletariaat kõigepealt peab vallutama poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab.
Rahvuslikud erinevused ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstustoodangu ja sellele vastavate elutingimuste ühetaolisusega.
Proletariaadi võim kiirendab veelgi nende kadumist. Vähemasti tsiviliseeritud maade ühine aktsioon on proletariaadi vabanemise esimesi tingimusi.
Vastavalt sellele, kuidas kaob ühe isiku ekspluateerimine teise poolt, kaob ka ühe rahvuse ekspluateerimine teise poolt.
Klasside antagonismi kokkuvarisemisega rahvuse enese raamides variseb kokku vastastikune vaenulik suhtumine ka rahvuste vahel.
Süüdistused kommunismi vastu usulistest, filosoofilistest ja üldse ideoloogilistest vaatevinklitest ei vääri lähemat arutamist.
Kas on vaja erilist sügavmõttelisust, et aru saada, et inimeste elutingimustega, nende ühiskondlike sidemetega, nende ühiskondliku olemisega muutuvad ka nende kujutlused, vaated ja mõisted, muutub, ühe sõnaga, ka nende teadvus?
Mida muud tõestab ideede ajalugu, kui et vaimne tootmine muutub käsikäes materiaalse tootmisega? Teatud ajajärgu valitsevad ideed on olnud ikka ainult valitseva klassi ideed.
Kõneldakse ideedest, mis revolutsioneerivad kogu ühiskonda; sellega väljendatakse ainult fakti, et vanas ühiskonnas on välja kujunenud uue ühiskonna elemendid, et vanade elutingimuste hävinemisega peab sammu vanade ideede hävinemine.
Kui vana maailm seisis hukkumise äärel, siis võideti vanad usundid ristiusu poolt. Kui kristlikud ideed jäid XVIII sajandil alla valgustusaja ideedele, siis pidas feodaalne ühiskond oma surmavõitlust tol ajal revolutsioonilise kodanlusega. Südametunnistuse-ja usuvabaduse ideed väljendasid ainult vaba konkurentsi valitsemist südametunnistuse alal.
«Aga», öeldakse meile, «usulised, moraalsed, filosoofilised, poliitilised, õiguslikud ideed jne on ju küll muutunud ajaloolise arenemise kestel. Usk, moraal, filosoofia, poliitika, õigus jäid aga selles muutumises alati püsima.
Pealegi on igavesi tõdesid, nagu vabadus, õiglus jne., mis on ühised kõigile ühiskondlikele seisunditele. Kommunism aga kaotab igavesed tõed, ta kaotab usu, moraali, selle asemel et neid uuendada, ta on seega vastuolus kogu senise ajaloolise arenemisega.»
Millele see süüdistus tagasi viib? Kogu senise ühiskonna ajalugu liikus klassiantagonismides, mis eri ajajärkudel omandasid mitmesuguse kuju.
Missuguse kuju nad ka iganes on omandanud, ühe osa ühiskonna ekspluateerimine teise osa poolt on tõsiasi, mis on ühine kõigile möödunud sajanditele. Seepärast pole ime, et kõigi sajandite ühiskondlik teadvus, hoolimata kõigest mitmekesisusest ja erinevusest, liigub teatud ühistes vormides, niisugustes vormides, teadvusevormides, mis hävinevad täiesti ainult klasside antagonismi täieliku kadumisega.
Kommunistlik revolutsioon on kõige radikaalsem lahtiütlemine päritud omandussuhetest; pole ime, et ta oma arenemiskäigus loobub kõige radikaalsemalt minevikust päritud ideedest.
Kuid jätkem kõrvale kodanluse etteheited kommunismile.
Nägime juba üleval, et esimeseks sammuks töölisrevolutsioonis on proletariaadi muutmine valitsevaks klassiks, demokraatia kättevõitmine.
Proletariaat kasutab oma poliitilist võimu selleks, et kodanluselt järk-järgult ära kiskuda kogu kapital, tsentraliseerida kõik tootmisriistad riigi, s. o. valitsevaks klassiks organiseerunud proletariaadi kätte, ja suurendada võimalikult kiiresti tootlike jõudude hulka.
Esialgu võib see muidugi toimuda ainult despootilise vahelesegamisega omandusõigusse ja kodanlikesse tootmissuhetesse, niisiis abinõudega, mis majanduslikult näivad puudulikena ja ebapüsivama, mis aga liikumise käigus enestest üle kasvavad ja on paratamatud kui vahendid kogu tootmisviisi revolutsioneerimiseks.
Need abinõud on loomulikult igal maal erinevad.
Kõige arenenumate maade jaoks oleksid aga peaaegu üldiselt rakendatavad järgmised abinõud:
1. Maaomandi eksproprieerimine ja maarendi kasutamine riiklikeks väljaminekuteks.
2. Kõrge progressiivne maks.
3. Pärandusõiguse kaotamine.
4. Kõigi emigrantide ja mässajate omandi konfiskeerimine.
5. Krediidi tsentraliseerimine riigi kätte riigikapitaliga ja ainu-monopoliga riigipanga kaudu.
6. Kogu transpordi tsentraliseerimine riigi kätte.
7. Riiklike vabrikute ja tootmisriistade arvu suurendamine, maaharimine ja maaparandus üldise plaani järgi.
8. Ühesugune töökohustus kõigile, tööstuslike armeede asutamine, eriti põlluharimiseks.
9. Põllumajanduse ja tööstuse ühendamine, kaasaaitamine linna ja maa vastandlikkuse1 järk-järgulisele kõrvaldamisele.
10. Kõigi laste ühiskondlik ja maksuta kasvatamine. Laste vabrikutöö kaotamine tema praegusel kujul. Kasvatuse ühendamine materiaalse tootmisega jne jne.
Kui arenemiskäigus on kadunud klassivahed ja kui kogu tootmine on kontsentreerunud assotsieerunud isikute kätte, siis kaotab avalik võim poliitilise iseloomu. Poliitiline võim sõna otseses mõttes on ühe klassi organiseeritud vägivald teise klassi mahasurumiseks. Kui proletariaat võitluses kodanluse vastu ühineb paratamatult klassiks, kui ta revolutsiooni abil muudab enese valitsevaks klassiks ja valitseva klassina kaotab vägivaldselt vanad tootmis-suhted, siis kaotab ta koos nende tootmissuhetega ka klassiantagonismi ja üldse klasside olemasolu tingimused2 ning seega enese kui klassi võimu.
Vana klassidega ja klassiantagonismidega kodanliku ühiskonna asemele astub assotsiatsioon, kus iga üksiku vaba arenemine on kõigi vaba arenemise eelduseks.
Tõlgitud: Tallinnas 1957.
